Esimesed momendid ja päevad hispaania maastikul
Alustasime oma teekonda Barcelonasse niiviisi, et kell 3 öösel oli start, ning hakkasime suunduma Tallinna lennujaama poole. Meist mitte keegi ei maganud selle hetkeni (välja arvatud mentorid), aga tuju oli ikkagi laes kuna olime ootanud juba mitu kuud seda päeva ja lõpuks ometi saime sinna minna. Sander oli väga ärevil heas mõttes, kuna tema sai esimest korda lennukiga sõita. Kui jõudsime Tallinna lennujaama, siis saime kokku Victoriaga ja suundusime kohvrite ära andmise juurde ja turvakontrolli. See kõik läks meil libedalt ja jäime ootama oma esimest lendu. Sandri jaoks ei olnud lendamine väga hull. Kui jõudsime Frankfurdi lennujaama, siis ootas meid buss mis viis meid sissepääsu juurde. Kuna see lennujaam on nii suur, siis läksime kiiresti gatei juurde, et teaksime kus me peame olema. Me algselt pidime ootama lendu tund aega, niiet me läksime otsisime midagi endale hamba alla ja jäime ootama enda teist lendu. Oodates meie lendu tuli teade, et lend hilineb tund aega veel. Me olime üsna pettunud kuna me olime nii väsinud ja tahtsime lihtsalt lennukisse saada. Otsisime mõnusa koha kus istuda ja jäime ootama ja tuli välja, et lend lükkub veel edasi ja te ei taha teada meie emotsioone, kui saime seda teada. Kui saime selle pika aja oodatud, siis kõik olid õnnelikud kuna saime lõpuks lennuki peale ja olime teel meie sihtkohta. Kõik olime nii väsinud, et terve tee magasime. Tundsime, et lennuk maandus ja kõik olid jälle elevil kuna saime lõpuks ometi kohale. Jõudsime Barcelonasse. Barcelonas lennukist välja astudes, olid kõigil naeratused suul nähes ja tundes seda imelist kliimat. Esimesed sammud lennujaamas olid nagu otse filmi stseenist, päike paistis õrnalt läbi suurte akente ja sõnagi teiste inimeste juttudest aru ei saanud. Sättisime viiekesi enda suuna pagasi kättesaamispunkti poole. Kui olime kohvrid ja vajalikud asjad kätte saanud valisime esimese meeldiva kohviku ning tegime ühe suure koos lõunasöögi. Söök oli söödud, joogid joodud tellisime takso ning suundusime enda majutuste poole. Mentorid läksid oma teed hotelli, meie Harly, Sander ja Victoria oma hubasesse korterisse.
Meie majutus asus täpselt Placa de Catalunya juures ja jõudes lõpuks enda majutuse juurde ja me lihtsalt mõtlesime sellest, et saaks pikali visata ja lõpuks puhata, aga me ei saanud seda teha kuna koristajad koristasid meie korterit ja nad ütlesid meile, et „we will clean for one hour and then you can come“ ja me olime sügavalt pettunud. Õnneks saime jätta enda kotid sinna ja kuna ilm oli väga hea, siis läksime vaatasime ringi. Ringi liikudes leidsime juba kohad kuhu tahaksime hiljem minna. Lõppude lõpuks ootasime 2 tundi seda koristamist 1 tunni asemel, aga peaks mainima, et korter oli tõesti väga väga puhas. Meie korter oli väga ilus ja mõnus seest, meil oli kaks pesuruumi, suur köök ja suur elamistuba.
Saime lõpuks sissekolitud, võtsime õhtu rahulikult, veetsime aega õues ja saime teada, et Placa Espana juures toimub suur ilutulestiku show ja kuigi me olime umbes 30 tundi jutti üleval olnud, otsustasime ikkagi minna sinna. See oli väga võimas ja olime õnnelikud, et ikkagi läksime.
30. septembril saime kokku isikuga, kes juhendas ja tutvustas meile meie tulevasi töökohti. Kui liikusime poodide juurde, siis jäi meie tee peale Sagrada Familia, mis oli tõsiselt võimas ja ning väga massiivne. Seal olles saime kõik teada uudise mis ehmatas meid, me pidime olema kõik eraldi poodides. Alguses see oli hirmus kuna me polnud kindlad kuidas sinna liigelda jne. Sander oli kõige kaugemal ja Victoria ja Harly oli üpris lähedal üksteisele. Kui töökohad olid nähtud, võtsime suunaks Institut Les Salines kutsekooli. Institut Les Salines'es tehti meile kooli tutvustus ja siis saime kolm tundi seal koolis õpilastega kaasa teha. Esimene tund oli inglise keel, kus tegime liikudes ja rääkides harjutusi teiste õpilastega. Teistes tundides ajasime pikalt juttu sama eriala õppivate õpilastega, tutvustasime neile meie riiki, kooli ja rääkisime mis on erinevused Eesti ja Hispaania vahel. Kui päev sai läbi, siis olime kõik väga väsinud ja sotsiaalne patarei oli nullis. Kodus tellisime süüa ja ootasime järgmist päeva kuna, siis algas meil töö.
Esimene praktika nädal:
Esimese tööpäev hakkas 1. oktoobril kell 10:00. Kuigi metrooga oli alguses natukene arusaamatu liigelda jõudsime me ikkagi kõik ilusti täpselt minuti pealt töökohta ning esimene päev võis alata. Saime tuttavateks töökaaslastega ja saime teada, et on ka teisi praktikante kes tulid Prantsusmaalt ja nad olid väga toredad. Esimene päev oli meil kõigil raske, palju arusaamatut keelt, segaseid tööülesandeid ning harjumatu siesta. Meil kõikidel olid väga toredad juhendajad ja nad olid väga abivalmis meid aitama. Töögraafik oli 10.00 - 14.00, siis oli 3h vabaaega ning 17.00 - 20.30. Tööpäevad olid teisipäevast laupäevani.
Peamised tööülesanded, mida esimesel nädalal tegime, olid: uute hinnasiltide lisamine jalanõudele, millel hinda ei oldud veel määratud, jalanõu karpide paigutamine õigetesse kohtadesse ja riiulitele ning töökoha puhastamine.
Saime ka esimesel nädalal teada, et meie naabrid on ameeriklased ja alguses nad tundusid väga normaalsed, kuid nädala lõpus hakkasime aru saama, et nad panevad iga õhtu pidu, karjuvad ja lõbutsevad ja see oli tüütu, kuna kõike oli kuulda ja vahepeal oli raske sellepärast magama jääda.
Teine ja kolmas praktika nädal.
Teine nädal möödus juba kiiremalt ning lõbusamalt. Tööülesanded, mis meile anti olid veel natuke segased, kuid tänu suurepärastele juhendajatele saime kõigega hakkama. Neljapäeval, siesta ajal tegime endale kodupärase lõunasöögi oma enda korteris. Arutlesime pikalt, kes mida sooviks ning jõudsime järeldusele, et teeme ühe klassikalise Eesti roa, makaronid hakklihaga. Teise nädala lõpus pühapäeval ning esmaspäeval käisime kolmekesi Universitat Bar'is söömas ning vabasi päevu nautimas. Noored, nagu me oleme, pidime ka pilgu peale viskama Barcelona ööelule, mis oli vägagi aktiivne ja hull, niiet see tüütas meid päris kiiresti ära.
Kolmas nädal möödus väga aeglaselt. Tööd oli vähem, kui esimesel ja teisel nädalal ning vaikselt tekkis juba selline rutiinne tunne. Kolmanda nädala jooksul mõistsime mina Harly ja Sander, et meile see siesta värk ikka üldse ei istu. Victoria aga samas nautis täiega, käis mitmetes ilusates kohtades ning nautis meeleolu ja vabaaega.
Neljas ja viies praktika nädal
Neljandaks nädalaks oli meil kolmel sealse eluga täiesti ära harjutud, teadsime, mida juhendajad poodides soovivad ja meist ootavad. Tööpäevad kulgesid enamjaolt sujuvalt, siesta ajal käisime sõime erinevates söögikohtades, lebotasime korteris ning kuulasime muusikat.
Viies nädal läks väga kiiresti. Tööpäevad möödusid kiirelt, tööülesanded olid juba täiesti selged, teadsime, mida ja kuhu ning võtsime veel viimasest nädalast viimast. Sandri juhendaja kutsus teda sööma viimasel päeval ja ta nautis täiega kohalikku toitu ja jooki. Kui ta liikus juhendajaga töö juurde tagasi, siis neil läks natukene kauem kuna keegi oli tahtnud enesetappu sooritada metroo rööbaste peal ja talle kutsuti abi ja nii nagu ta aru sai, siis see inimene ei saanud viga ja turvaliselt aidati teda. Kuna tööpäevad lõppesid väga hilisel kellaajal, siis kasutasime siesta aega vajalike asjade ja suveniiride ostmiseks. Õhtul käisime jalutasime veel viimased päevad linna peal, vaatasime mida sealne halloween tähendab ja me saime aru, et see pole miski nagu Eestis. Tänavad olid paksult rahvast täis ja pered kõik koos olid kostüümides ja küsisid igast kohast komm või pomm. Peale seda hakkasime vaikselt valmistuma ärasõiduks.
Liikusime Barcelona lennujaama bussiga, mis viis 20 minutiga meid sinna kohale. Jõudes saime panna sildid kohvrite külge ja ootasime väga kaua, et oma kohvrid ära anda, aga süsteemis oli mingi rike olnud ja mitte ükski töötaja ei tulnud 30 minutit appi ja tundus, et see süsteem seal pole kõige parim. Sellest punktist edasi läks kõik sujuvalt, ning järgmine hetk olimegi tagasi külmas ja pimedas Eestimaal.
Uued teadmised ja kogemused hispaaniast
Ühistransport on suurepäraselt organiseeritud, kõik on väga lihtne, tiheda sõidugraafikuga ja arusaadav.
Kõik sealsed inimesed, kes äri ja müügiga tegelevad, eelistavad igakell sularaha, suveniire ostes pidid olema valiv, kust ostad, sest paljudes kohtades öeldi kohe otse ära, et "only cash please".
Isiklikul varal, pead pingsalt pilku peal hoidma ja ei tohi tunda ennast liiga mugavalt ja ükskõikselt.
Kuulujutud, et alkohoolsed joogid on odavamad, kui vesi, pidas tõeks. (Vett oli meil korteris koguaeg vähemalt kaks 6-Pakki.)
Toiduvalik oli suur ning kõik, mida proovisime oli alati suurepärane.
Meile, kui eestlastele oli pisut häiriv, kui palju hispaanlastel nö aega on. Korduvalt sai tänavatel inimestest lihtsalt mööda kõnnitud, ning pilke kogutud, nagu meil oleks kuhugile väga kiire. Tegelikult kõndisime meie sellise tempoga, nagu meile kombeks on.
Poblenou piirkonnas tehti uuring, kus selgus, et inimestel on rohkem koeri, kui lapsi.
Kui oli poest vaja midagi võtta, siis pidi käima kas lõuna ajal või siis puhkepäeval, kuna kõik poed läksid seal kell 21.00, rääkimata sellest, et pühapäeval olid kõik poed kinni.
Comments
Post a Comment